4.4 Lepitamine konfliktis

On võimalik, et kaks osapoolt ei saa konflikti lahendamisega hakkama ja vajavad abi väljaspoolt. Kõrvalt sekkujat, kes aitab osapooli põhiküsimuse lahendamisel, nimetatakse lepitajaks või ka vahendajaks. Lepitamine võib toimuda väga erinevatel tingimustel ja vormidse (Lehtsaar, 238)

LEPITAMISE MÕISTEST

Konfliktidesse sekkumiseks on mitmesuguseid võimalusi. Sekkuja mõju arvestades algavad need kõrvalseisja põgusatest märkustest ja kommentaaridest ning lõpevad kohtuniku otsusega osapoolte kohta.

Lepitustegevus on konflikti lahendamise kolmanda, neutraalse osalise kaasabi. Lepitamise kohta on kasutatud ka mõisteid meditatsioon ja moderatsioon, millele eesti keeles vastab vahendamine. Lepitamise mõistet aitavad avada tingimused, mis peavad lepitustegevuses olema täidetud. Need tingimused kujutavad teatud mõtte ideaalpilti või teoreetilist mudelt, sest reaalsed suhted võivad olla märka nüansirikkamad.

Lepitamise puhul on oluline see, et otsuse tegijateks on osapooled. Lepitaja ei otsusta. Tema põhiroll on osapooltevahelise suhtlemise taastamine ja kaasaaitamine, et osapooled leiaksid konfliktile lahenduse.

Kressel (2000) eristab kontekstis eesmärgile orienteeritud ja sotsioemotsionaalset lepitusstiili. Esimese stiili eesmärgiks on kokkuleppe saavutamine põhiküsimuses. Teiseljuhul on peataotluseks omavaheliste suhete taastamine konflikti senise käigu reflekteerimise ja oma positsioonide selgitamise kaukdu.

Lepitaja peab tagama, et osapooled langetaksid informeeritud otsuse.

Parimaks õigustuseks ja põhjenduseks lepituse kasutamisel on osapoolte vaba tahe. Kui konflikti lahendamisel pöördutakse ühiselt isiku või institutsiooni poole abi saamisesk, on loodud parim eeldus edukaks lepitustegevuseks.

Lepitaja sekkumine võib olla vajalik, kui üks osapooltest on lootusetult alla surutud. Sellisel juhul on lepitustegevuse üheks eesmärgiks võimusuhete tasakaalustamine ninga allasurutu õiguste ja võimaluste taasamine.

Lepitamine on õigustatud, kui saab määrata konkreetselt barjääre kolmel eri tasandil. Suhtlemisbarjäärid, mis avalduvad tugevates vastastikustes negatiivsetes tunnetes ja ebafunktsionaalses suhtlemisstiilis. Siia kuuluvad näiteks ülbitsemine, pirtsutamine, ärplemine, mossitamine – kõik, mis tõmbab eraldi tähelepanu suhtlemisele, tegelemata põhiküsimusega.

Sisulised barjäärid, mis väljenduvad huvide ja arusaamade ühitamatuses.

Protseduurilised barjäärid, kui puuduvad suhtlemisrrglid ja põhimõtted, millest johtuvalt osapooled saaksid ajada ühist asja. Kui selles kontekstis on osapooled siiski huvitatud koostööst ja põhiküsimuse lahendamisest, saab lepitaja palju ära teha.

Lepitamisel on ka vastunäidustused. See tähendab, et on konflikte, mille puhul see ei ilmselt kõige mõistlikum lahendustee.

Lepitamine võib takerduda ka selle taha, et üks osapooltest on sedavõrd kahjustatud, et ta pole emotsionaalsetel või füüsilistel põhjustel võimeline lahendusprotsessis osalema.

Lepitamine ei ole imerohi ega universaalne ravivahend. Kui osapoolte suhted on sedavõrd halvad, et nad keelduvad mis tahes koostööst, ei ole lepitamine võimalik. Kui ollakse valmis pigem teist hävitama kui ühislahenduse nimel koostööd tegema, on raske leppida. Pahatihti võib sekkuja osutuda just selleks, kes ei lepita, vaid toetab konflikti eskaleerimist.

Lepitamise eripära oleneb ka sellest, kui kaugele on konflikt eskaleerunud.

Tabel. Konflikti eskalatsiooniastmed ja vastavad sekkumismeetodid

Astmed (incl)	Meetod
1-3	Moderatsioon
3-5	Protsessijuhtimine
4-6	Sotsioterapeutiline protsessijuhtimine
5-7	Lepitamine
7	Lahutusmeetodid või jõuga sekkumine

Lepitamine toimud astmelise protsessina. Protsessikirjeldused erinevad oma detailsuse astmelt ja rõhuasetuselt, kuid põhimõtteliselt järgivad nad ühte mudelit.

Lihtsustatult, ent sisuliselt on lepitusprotsessi astmed sissejuhatus, oma seisukoha esitamine, põhiküsimuse määratlemine, lahendusvõimaluste vaagimine ja kokkuleppe sõlmimine. Sissejuhataval astmel tutvustatakse osapoolte lepituse põhimõtteid ja edasist töökorraldust.

Oma seisukoha esitamine tähendab seda, et osapooled räägivad ükshaaval oma arusaamisest probleemist.

Põhiküsimuse määratlemine tähendab avaldatud materjali põhjal konkreetsete pidepunktide paikapanekut, millega hakatakse tegelema.

Lahendusvõimaluste vaagimise protsessis julgustab lepitaja osapooli välja pakkuma probleemi võimalikke lahendusi.

Kokkuleppe sõlmimine tähendab, et leppija eestvõttel sõnastatakse protsessi lõpptulemus. See võib puudutada nii üldisi seisukohti kui ka konkreetseid tegevusi, mida osapooled järgmisena ette võtavad või kuidas edaspidi käitutakse.

Eelkirjeldatud neli astet kujutavad endast põhiskeemi. Praktikas on otsatu hulk erijute, mis ei saa lõplikult mahutada ühtegi mudeli raamesse (Lehtsaar, 238-248).

LEPITAMISOSKUSED

Abistavate elukutsete puhul on ja jääb küsimuseks, mis tagab tegevuse efekti. Miks üks nõustaja saadab klienti aidata, teine aga mitte? Miks kahest arstist, kes annavad samu ravimeid, üks teeb inimese terveks, teine kõrvaldab vaid sümptomeid? Miks üks lepitaja suudav viia osapooled kokkuleppele, teine kaotab olukorra üle kontrelli või ei liigu edasi? Üheks püüdeks vastata sellele küsimusele on kirjeldada lepitamisoskusi. Keltner loetleb rea lepitaja omadusi, mis on vajalikud edukaks tegevuseks. Need on Iiobi kannatlikus, inglise avameelsus ja buldogi karakter, iiri teravmeelsus, maratonijooksja füüsiline vastupidavus, jalgpalluri väledus, Machiavelli salakavalus, hea psühhiaatri isiksusemõistmine, tumma saladusehoidmine, ninasarviku nahk ja Saalomoni tarkus. Jääb vaid märkida, et need kiiduväärt omadused sobiksid inimsuhtlemisega seotud ameti puhul.

Lisaks eelnimetatud üldistele isiksuseomadustele võib lisada mõned operatsionaalsemad oskused, mis peaks lepitajal olema.

1. Oskus kindlaks määrata põhiküsimusega seotud informatsiooni.

2. Empaatia kõigi osapoolte suhtes.

3. Veenmis- ja esitlusvõime.

4. Pinge maandamise oskus tähendab suutlikust pidurdada ja lahendada ülemääraseid pingeid.

5. Suhtejuhtimise aluseks on tundlikkus ja arusaamine konfliktis toimuvast.

6. Asjatundlikkus põhiküsimustes, kui tarvis.

Kõik need oskused on üldised, ent väljendavad siiski lepitajale esitatavate nõudmiste tõsidust (Lehtsaar, 248-249).