4.2 Konfliktikäitumise stiilid

Konflikti areng ja võimalikud lahendused sõltuvad sellest, kuidas inimesed konflikti suhtuvad ja kuidas selles käituvad. Viimaste aastakümnete jooksul on tehtud arvukalt uurimusi ja loodud kontseptsioone kirjeldamaks erisuguseid konfliktikäitumise viise ja hindamaks nende mõju konflikti arengule ning tulemusele. Üheks põhimõisteks on konfliktistiil, mis tähendab inimeste üldist konfliktis käitumise viisi. Samas tähenduses kasutatakse ka konfliktistrateegia mõistet. Konfliktitaktika all peetakse silmas konkreetseid tegevusi konfliktis (Lehtsaar, 223).

ÜLEVAADE KONFLIKTISTIILIDEST

Stiile kui üldisi käitumisviise on käsitletud erinevalt. Üheks määratluseks on näiteks Deutschi käsitlus koostööst ja konkurentsist. Tema väide on, et oma alussuundumuselt saab osapoolte sihiks olla kas ühine probleemi lahendamine või teineteise üle kontrolli saavutamine.

Rusbult ja Zembrodt jõudsid lähisuhteid uurides järeldusele, ei konflikti korral kasutatakse nelja võimalikku stiili. Väljumine, mille korral suhe katkestatakse või lõpetatakse. Väljaütlemine, mille puhul proovitakse suhteid muuta, arutletakse probleemide üle, otsitakse kompromisse, ollakse osavõtlikud. Lojaalsuse korral lepitakse pisiprobleemidega, püütakse iga hinna eest suhet säilitada, loodetakse olude paranemist. Hooletussejätmise korral ignoreeritakse teist osapoolt, ei hoolita suhetest ja lastakse asjadel omasoodu areneda.

Üheks laiemalt levinud konfliktistrateegiate kirjelduse autoriteks on Kilmann ja Thomas. Hiljem on autorid ise kui ka teised uurijad kontseptsiooni täiendanud, kuid Killmanni ja Thomase käsitlus viiest konflikti lahendamise stiilist kuulub konfiktoloogia klassikasse. Kasutusel on ka Kilmanni ja Thomase test, mille abil saab määrata oma konfliktistiili. Konfliktistiilid on vältimine, kohanemine, võitlus, kompromiss ja koostöö.

Avatud võitlusele on iseloomulik otsene vastandumine koos avalikse ähvarduste ja etteheidetega vastaspoolele. Sealjuures võib olla tegemist ka bluffimise või provokatsiooniga. See tähendab, et rünnaku alus ei pruugi olla alati kaugeltki põhjendatud. Järelikult saab avatud võitlust pidada nii ausalt kui ka ebaausalt. Igal juhul võidab tugevam pool või see, kes suudab veenda vastast oma üleolekus. Kui vastane kaotab, annab järele või põgeneb, on konglikt lõppenud.

Varjatud võistluse vahenditeks on intriigid, sabotaaz, tagarääkimine, lõksude seadmine, ootamatud rünnakud ja teised alatud võtted. Neid võtteid kasutatakse üldjuhul endast tugevamate vastaste puhal, kelle vastu avatud võistluses ei oleks mingeid väljavaateid. Kuigi varjatud võitlus on üsna levinud konfliktikäitumise viis, tõstutab selle moraalsuse küsimus. Üheltpool on ebamoraalne taga rääkida või püüda varjatult arveid õiendada.

Varjatud võistluse eeliseks võib olla see, et on võimalik võita ka tugevamaid vastaseid.

Konflikti külmutamine ehk vältimine valitakse juhul, kui tundub, et vähemalt esialgu on kõige parem mitte midagi teha. Lahendamisega lihtsalt viivitatakse, välditakse vastaspoole aktiveerumist, oodatakse kirgede jahtumist ning olukorra muutumist. Seda taktikat on soovitatav kasutada siis, kui on lootust, et aja jooksul lahenevad probleemid iseenesest, need unustatakse või nad kaotavad aja jooksul oma teravuse.

Niisuguse konfliktikäitumise eeliseks on see, et õnnestub vältida avaliku konflikti ebameeldivusi. Konfliktidega tegelemise edasilükkamine võib aga luua illusiooni lahendustest. Mõned konfliktid muutuvad just siis tõsiselt ohtlikuks, kui nad liiga kaua varjatult hõõguvad ja õhkkonda mürgitavad.

Harmoniseerimise puhul on tegemist esmajoones mitte konflikti lahendamisega, vaid osapoolte rahumeelsete tunnete taastamise või loomisega. Kõneldakse ka nurkade silumisest.

Seesugune käitumine võimaldab hiljem ausa ja koostööalti arutelu käigus palju kergemini konflikti lahendada. Kummagi osapoole positiivsete tunnete abil välditakse üleliigseid haavamisi a solvanguid.

Liisuheitmine toimib nende konfliktide puhul, mida on võimalik lõpetada mängureeglite kehtestamise või loosimise kaudu. Selleks võib olla näiteks „kulli ja kirja viskamine” või enamuse otsus.

Niisuguse lahenduse eeliseks on, et igal osapoolel on võrdsed võimalused kaotada ja võita. Kuis suudetakse reeglites kokku leppida, siis tulemuseni jõutakse ruttu ja ilma tülita.

Kooseksisteerimise puhul aktsepteeritakse mingites piirides mõlema osapoole lahendusi. Näiteks tülis projekti juhtimise pärast võiks projekti ära jagada ning mõlemad vastased juhivad ühe projekti erisugust käitumisstrateegiat, siis võiks mõlemat varianti kasutada paralleelselt või järjestikku ning alles siis otsustada, kumb on parem.

Selle lahenduse miinuseks on see, et kujunevad kesised kompromissid, mis tegelikult ei rahulda kumbagi osapoolt.

Kompromissi puhul tulevad konflikti osapooled samm-sammult teineteisele vastu. On oluline, et kumbki pool teeb järelandmisi. Nii ei teki olukorda, kus lõpuks on üks on ikkagi kaotaja ja teine võitja.

Selle lahendumisviisi puhul ei ole ainult- võitjat ega ainult- kaotajat, kuna kumbki osapool saavutab osalise võidu ja kaotab selle eest vaid pisut. Kompromiss on õpetlik ka tuleviku jaoks, sest tõdetakse, et vastaspoolega on siiski võimalik läbi rääkida ja koostööd teha.

Kompromissi varjuküljeks on see, et pahatihti võib olla tegemist vaid retoorilise võistlustaktika tulemusega. Nurkaräägitu jääb ikka kaotajaks.

Koostööd võib pidada konflikti lahendamise parimaks viisiks. Osapooled lepivad kokku ühises lahenduses, mis kõiki pooli võimalikult täielikult rahuldab. See toimimisviis on võimalik siis, kui teises osapooles ei nähta mitte niivõrd vastast, vaid partnerit.

Koostöö toimub suhtlemise kaudu, mida iseloomustavad alljärgnevad tunnused. Mõlemad osapooled ütlevad välja oma huvid, kavatsused ja kahtlused.

Ükski osapool ei püüa teise seisukohta maha laita. Iga pool püüab enda panna teise olukorda.

Kapituliseerumise puhul ei olda vastaspoolega nõus, ent loobutakse siiski tingimusteta oma seisukohtade kehtestamisest. Kahjuk suhtutakse kapituleerumisse tihti sedavõrd negatiivselt, et võideldakse pigem iseenda hävinemiseni edasi, selleasemel, et tõsta õigel ajal „valge lipp”.

Kapituleerimise põhjused võivad olla erinevad. Tõdetakse oma seisukoha lootusetust. Tahetakse loobuda konflikti eskaleerumisel tekkivatest kahjudest. Kaotatakse tahtmine asja nimel end kurnata.

Kapituleerimise eeliseks on, et konflikti saab lõpetada enne, kui on puruks tallutud mõttetult palju portselani.

Lahkuminek on põhjendatud eriti nendes konfliktides, mis pole väärt, et oma elu nendega mürgitada. Eriti pikaajaliste konfliktide puhul tõstatud küsimus, kunasest alates ei ole lihtsalt enam mõtet probleemi lahendamist edasi üritada. Lahkumine, mis on sageli ratsionaalse otsuse tulemus, tähendab konflikti vältimist vastaspoolest eemaldumise kaudu. Lahkuminek võib olla mingiks ajaks lõplik. Mõnikord piisab puhkusest, saavutamaks vajalik distants ajast, et seejärel taas senise vastasega rahumeelselt läbi saada.

Osapooltel on vabadus valida sobiv konflikti lahendamise stiil. Üldistades stiilide uurimist, võib väita, et enamus inimesi kasutavad rohkem kui ühte stiili. See, missusust stiili inimesed õigeks ja parimaks peavad, ei vasta alati nende konfliktikäitumisele.

Erinevates kultuurides väärtustatakse erisuguseid konflikti lahendamise stiile. Konflikti osapooltel on kalduvus pidada ennast oluliselt koostöisemaks ja rohkem teisega arvestamaks kui teist osapoolest.

Konfliktistiili valik ja kasutamine pole ainult situatiivsed nähtused. See tähendab, et konfliktide lahendamise viis ei ole seotud ainult konkreetse vastuoludega, vaid tal on laiem tähendus.

Pikkaajalistes konfliktides võivad osapooled harjuda täielikult teineteise stiiliga. Kui konfliktid on sagedased, siis võivad nendest saada suhte püsimise viis.

Konfliktistiil on seotud ka enesehinnangu ja minapildiga. Me määratleme ennast selle kaudu, missuguse hinnangu annavad meile teised. Kui konfliktisituatsioonides käituda võitlevalt või järeleandlikult, siis sellisteks peavad meid ka teised inimesed. Nende suhtumine laieneb ka väljaspoole konflikti, sundides meid ootuspäraselt käitma.

Stiilide seas valitseb suur mitmekesisus ja tegelikes konfliktides kujunevad käitumisviisid, mida mudelid ei kirjelda, või tekivad lahendused, mida teooria ette ei näe. Siiski võib koostööle ja probleemi lahendamisele suunatud konfliktistiili pidada kõige efektiivsemaks, kuna see tagab põhiküsimuse parima lahenduse ja arvestab kõige enam osapoolte huvide ja vajadustega (Lehtsaar, 223-233).

KOOSTÖINE KONFLIKTISTIIL

Koostöist konfliktistiili on nimetatud ka probleemi lahendamisele suunatud ja konstruktiivseks konfliktistiiliks. Koostöö aktsepteerib mõlema osapoole panust ja arvestab võimalikult nende huvide ja vajadustega. Seda stiili iseloomustavad järgmised jooned (Burke, 1970).

1. Mõlemad osapooled on huvitatud tulemusest.

2. Konfliktiosalised usuvad, et koostööd tehes suudavad nad konflikti lahendada ja saavutada parema tulemuse.

3. Osapooled möönavad, et konflikt või probleem seisneb peamiselt isiksustevahelises suhtes, mitte aga isiksuses endis. Seega, kui konflikt seisneb suhtes, siis peavad selle kujundama asjaosalised ise.

4. Eesmärgiks on probleemi lahendamine, mitte erinevate seisukohtade lahendamine. Selles protsessis selgitatakse välja konflikti ja lahkarvamustesse sattunud inimeste umbusu, kahtluse ja mõistmatuse põhjused.

5. Suunatus probleemile, mitte oma lahendusele. Ollakse valmis oma seisukohti muutma, mitte nendest kramplikult kinni hoidma.

6. Äratundmine, et mõlema osapoole seisukohtadel võivad olla oma tugevad ja nõrgad küljed.

7. Püüad vaadata konfliktile või probleemile teise inimese silmadega ning „tõeliste” või õigustatud vajaduste seisukohalt, mida ära tundmata ja rahuldamata pole probleemi võimalik lahendada.

8. Tähtis on hinnata konflikti objektiivselt, mitte oma mätta otsast.

9. Oma hoiakute analüüsimine enne vähem viljaka suhtlemisvõimaluse tekkimist.

10. Teadlikkus vähemtõhusatest konfliktilahendusmeetoditest.

11. Osapooltele pakutakse võimalust oma seisukohti sujuvalt muuta, jätmata sealjuures nõrga alistuja muljet.

12. sotsiaalsete erinevuste, eneseõigustuse ja muude koostööd takistavate tegurite mõju minimeerimine.

13. teadlikkus vaidlemise või enda seisukoha õiglustamiseks ja vastase seisukoha halvustamiseks toodavate tõendite piiratud tõhususest.

Konstruktiivne konfliktistrateegia rajaneb kindlatel väärtustel. Küsimus ei ole ainult tehniline ega taandu võtete kasutamisele. Koostöine stiil rajaneb kindlaviisilisel suhtlemisel teise osapoole ja inimesesse üldse.

Vastastikusus väljendub käesoleval juhul põhimõttes „Tee teisele seda, mida Sa tahad, et nemad Sulle teeksid”.

Vastastikuse mõistmise arendamine hõlmad erinevate eesmärkide, motiivide ja vaatenurkade ärakuulamist. Samas on mõistmise põhisisuks oma perspektiivide laiendamine.

Koostöine lahendusviis ei pruugi sobida olukordades, kus on kiire, kus on palju eriarvamusi, kui põhiküsimus ei ole eriti kaalukas või kui on ilmselge üks parim probleemilahendus, milleni koostöö ei pruugi viia.

Konfliktistiilid on väga mitmekesised. Uurimused näitavad siiski, et inimestel on suhteliselt püsiv konfliktikäekiri (Lehtsaar, 233-236).