- •1.Rahvaluule mõiste eesti folkloristikas (mõiste kujunemise ajalugu, terminid ja definitsioonid; rahvaluule defineerimises rõhuasetuste muutused ja nende põhjused).
- •Rahvaluule ehk folkloori mõiste ja uurimine rahvusvahelises kontekstis
- •Rahvaluuleteaduse kujunemise eellugu valgustusajastul ja selle mõju edasisele folkloristika arengule
- •4. Valgustuslik-romantiline rahvaluulekäsitlus Eestis ja selle mõju edasisele folkloristika arengule
- •5. Rahvaluuleteaduse kujunemine 19. Saj lõpul ja 20. Saj algusel (1870ndad-1919)
- •7. Rahvaluule staatilise ja dünaamilise käsitluse põhimõtted. Mõiste „rahvaluule faasid“
- •Rahvaluuleteaduse põhimõisteid (traditsioon, stereotüüp, tüüp, variant, Andersoni seadus, sünkretism, suulisus)
- •Pärimusrühma osa pärimuse levikul (autori mõiste rahvaluules – anonüümsuse küsimus)
- •Rahvaluule osa tänapäeva kultuuris. Folklorism. Rahvaluule e folkloori kaks elu. Rahvaluule ja selle uurimine kultuuri (keelt, kirjandust, ajalugu jms) uurivate teaduste kontekstis.
- •1. Folkloori „esimene elu”.
- •2. Folkloori „teine elu”
- •11. Rahvaluule uurimise keskused Tartus (Tartu Ülikool, Eesti Kirjandusmuuseum: Eesti Rahvaluule Arhiiv, folkloristika osakond, etnomusikoloogia osakond): ajaloost ja tööst tänapäeval.
- •12. Rahvaluule-uurimise allikad: nende kogumise, korraldamise ja väljaandmise põhimõtted.
- •II Eesti rahvaluule
- •1. Rahvaluule liigitamise põhimõtted (Mõistete „liik“ ja „žanr“ tähendus, rahvaluule liigitamise teoreerilised lähtekohad)
- •Eesti rahvaluuleliikide süsteem ja žanrid koos näidetega
- •Rahvaluule tehnikad: rahvaluule suulise ja kirjakultuuri osana, internetipärimus.
- •Rahvaluule Eesti külaühiskonnas ja tänapäeval
- •5. Eesti rahvalaulu kujundisüsteem
- •6. Regilaulu ajalooline kontekst
- •7. Rahvakalender talupojaelus ja tänapäeval
- •8. Rahvausundi kujunemisest ajaloolises kontekstis
- •9. Mängud ja rahvaluuleliikide põimumine
- •10. Pärimuslik ajalugu kui meetod
- •11. Rahvajutuliigid, sõltuvalt jutu ja tegelikkuse omavahelistest suhetest
1.Rahvaluule mõiste eesti folkloristikas (mõiste kujunemise ajalugu, terminid ja definitsioonid; rahvaluule defineerimises rõhuasetuste muutused ja nende põhjused).
Eesti folkloristikas lähtutakse folkloori mõiste piiritlemisel kolmest asjaolust:
aineloend
tunnuste loend
pärimuskultuuri toimimise kirjeldamine
Rahvaluule
tugineb traditsioonile
varieerub ulatuslikult – iga esitlus on ainulaadne
võtab kindlakujulisi kunstilisi vorme
on tavaliselt anonüümne
kujundab maailmavaadet
ÜLDDEFINITSIOON:
Rahvaluule ehk folkloor on kultuuriliselt kokkukuuluva rühma sünkreetiline pärimus, milles on koos teadmised, kogemused ja esteetika. Rahvaluule kujuneb, püsib ja levib kommunikatsiooniprotsessis ning talle on omane pidev muutumine.
Ajalooline käsitlus:
Eesti rahvaluule terminoloogia kujunes 19. sajandil tõlkena saksa keelest. 1896. aastal esineb Hurt Riias muinasaja uurijate kongressil ettekandega eesti rahvaluulest ja esitab selle saksakeelsena. Hiljem tõlgib oma ettekande eesti keelde. Seal viib ta eesti- ja saksakeelsed terminid vastavusse. Ta kasutab mõistet „vanavara“, millega tähistab rahvamälestusi. Vastava eriala uurimist nimetab Hurt „Folklore“ ehk rahvateadus. Hiljem viib Eisen selle mõiste vastavusse „rahvaluulega“, olles mõiste „rahvaluule“ looja. (1893). Eisen peab „rahvaluule“ all silmas pärimusrühma ja pärimuse seda osa, mis kuulus rahvaluule ainevaldkonda.
1861. aastal kasutab Kreutzwald rahvaluule kogumisel mõistet „vana vara“, viidates sellega minevikupärandile.
Selline mõistetekäsitlus näitas, et rahvaluulet kasutati ajaloolisest aspektist lähtudes ja kuigi tänapäeval ei piirdu rahvaluule mõiste ainult ajalooga, on viimasel siiski tähtis osa definitsiooni moodustamisel.
Poeetiline käsitlus:
Algab Herderi rahvaluulekäsitlusega. 1878 kasutas Bergmann esimest korda terminit rahvaluule.
19. sajandil käsitleti rahvaluulet peamiselt aineloendi kaudu(Hurt), 20. sajandil, kui seda hakkasid uurima Loorits, Tedre ja Laugaste, lisandus definitsiooni olemuslik tähendus, mis viitas rahvaluule suulisusele, kollektiivsusele, traditsioonilisusele ja anonüümsusele. Pärast Teist maailmasõda hakkas rahvaluule uurijaid huvitama ka selle esitus,muutumisvõime ja kommunikatsioon kui kogemustele tuginev teadmine-1990ndatel lisandus kommunikatsioonile ja pärimusele viitav definitsiooni osa.
Rahvaluule definitsioon on ajavahemikul 19. sajand kuni 20. sajandi lõpp muutunud ja täienenud. Aineloendipõhine definitsioon lähtus liigitusest, olemuslike tunnuste lisamine võimaldas rahvaluulet eraldada teistest kultuurivormidest ja kommunikatsiooni liitumisel mõistega peeti silmas rahvaluulet viljeleva pärimusrühma enesemääratlust.
Mõiste |
Aeg |
Kes kasutas? |
Mis kontekstis? |
1. ) Vana vara (regivärsilood, ennemuistsed jutud) 2. )Rahvamälestused ehk vanavara
|
1861 (1843)
1870ndad-1888, 1896 |
Kreutzwald
Hurt |
Suunatud minevikupärandile.
Kõik, mida rahvas oma minevikust mäletab: jutud, kombed, arvamised, usk, ütlemised, laulud ja mängud. Suunatud aineloendile |
Rahvaluule
|
1936
1965
1986 |
Oskar Loorits
Ülo Tedre
Eduard Laugaste |
Rahva mälus suuliselt säilinud ja levinud vaimne looming, mille autorid on harilikult teadmata. Kitsam tähendus = rahvalooming, laiem = rahva elutarkus, kombestik, usk jne
Rahvaluulena ainult suuline looming, jagunedes neljaks: rahvalaul, rahvajutt, vanasõnad(kõnekäänud) ja mõistatused
Terminid rahvaluule ja folkloor on vaimse loomingu tähenduses praegu üldkasutatavad. Otseses mõttes rahvaluule aineks pole üksnes luulelooming, vaid ka muusika, uskumused, kombed, koguni mängud ja tantsud. Oma rahvaluuleõpiku lõpuosas esitab ta mõiste kitsama määratluse, mille järgi rahvaluule on töötava rahva kollektiivne traditsiooniline vaimne kunstilooming, mis on tekkinud ja levinud suuliselt, peegeldab oma tekkimise ja levimise keskkonda.
|
|
1990ndad |
Lauri Honko |
Tänapäeva mõistes on folkloor nii pärimuse viljelemine, selle kogumine kui ka arhiivikorraldus ja uurimine. Rahvaluule tekib ka tänapäeval, on pidevas muutumises. Dünaamiline käsitlus |